Vahvat munadepüha!

Proua Jänes kergel tõttel

liugleb läbi Lihavõtte,

paneb laastukorvi maha,

akna taha, ukse taha.

Maa on must ja maa on paljas,

laastukorvis rohi haljas,

seitse muna, urvaoks,

tibupoja tere-toks!

Proua Jänes, kuldne hing,

igas jalas kullast king,

käpaküüntel punalakk

särab nagu munalakk,

liugleb-laugleb läbi öö

lihavõtte ilutööl.

Härra Jänes kergel tõttel

liipab läbi Lihavõtte.

Miks ta liipab? Miks ta laapab? 

Jalas kitsad hõbesaapad.

Liipab-laapab mööda pidu,

kõrvad ludus, kõrvad lidus.

Miks on ludus? Miks on lidus?

Miks on silmad valust vidus?

Kõrvu rõhub kõvakaap,

kaabul raske suhkruvaap.

Rehmab Jänes: “Tühja valust!

Väike valu ei löö jalust!

Tähtsamad on kenad mõtted,

hüvad pühad Lihavõtted.”