Anekdoot: rahu, Albert, ära mine närvi!

Maie läheb Prismasse sisseoste tegema. Tema ees korjab toidukaupa korvi vanaisa umbes 3-aastase lapselapsega.

Poiss jonnib ja nõuab komme, maiustusi, puuvilju ja mänguasju. Maie meelest oli poisi käitumine väljakannatamatu, kuid vanaisa muudkui kordas: „Rahu, Albert! Me ei ole siin kaua. Me läheme varsti ära.“

Kassas maksmise ajal nägi poiss nätsu ja komme ning tõstis järjekordselt kisa. Mees ainult kordas: „Rahu, Albert, ära mine närvi! Viie minuti pärast oleme kodus. Hoia külma närvi!“

Maie oli hämmingus. Parklas läks ta last ja toidukaupa autosse laadiva vanaisa juurde ja avaldas oma lugupidamist: „Te olete vaimustav! Ükstapuha, kui suurt lärmi Teie lapselaps ka ei teinud, säilitasite Te külma närvi. Albert peaks olema väga õnnelik, et tal selline vanaisa on!“

Mees vaatab naist, silmad üllatusest pärani.

„Suur tänu heade sõnade eest," vastab mees. „Ainult et minu nimi on Albert. Aga see pisike türann on Juku!“